PÖFF 2013

Lähen Pimedate Ööde Filmifestivalile vaatama kahte filmi, need on "Enesetapupood" ning "Armastus ja sidrunid". Ma pole oma pingelise töö ja tiheda graafiku tõttu saanudki eriti väljas käia.

Viimati käisin 19. oktoobril vaatamas etendust "Hävituse ingel", mis oli päris mõnusa huumoriga komöödia. Pärast seda läksime Sõpruse Puiestee kontserdile.
Mulle tegelikult ei meeldigi väga väljas käia. Olen üpris valiv.

Positan ühe luuletuse, mis siin ka enne seda, kui ma kõik ära kustutasin, üleval oli.

***

Ma täna ei saa,

ma täna teen tööd. 
Teinekord. 
Teinekord neljapäeval
läheme kinno,
kohtume kaheksa. 

Ma filmi ei näe. 
Sa pärast räägid, 
mis juhtus.

Hiljem kohvikus  
veel piinlik  
on vaadata silma. 
Patumagusalt suunurk 
võbeleb muiges.

Mõeldes peagi saabuvale sügisele.

Valmistun sügiseks. Koon sünnipäevakingiks salli, et üks teine inimene oleks sügistuultes soojas ja kaitstud, ja samal ajal kuulan ööülikooli loenguid, et koolitundides veel pädevam ja põnevam õpetaja olla.
Salli kudumine on minu jaoks niivõrd lihtne ja automaatne tegevus, et tarka juttu kuulata ja kaasa mõelda on imeliselt mõnus.Olen ära kuulanud kaks loengut: Jaak Kangilaski „Kunstipiiride muutumine 20. sajandil“  ja David Vseviov „Ajalugu kui nauding“. Valikut tehes ei teadvustanud ma endale tegelikult, et mõlemad professorid on olnud minu enda õppejõud. Tuttav ja turvaline hea kvaliteet. Kinda peale minek.Kangilaski loeng a
itas rohkem mõista nüüdiskunsti olemust ja selle olemuse olemise põhjuseid, Vseviovit kuulates panin aga kõrva taha nii mõnegi idee, kuidas põhjendada gümnaasiumile, miks me õpime ajalugu ja miks on see nauditav.


http://heli.er.ee/helid/oy/OY2006_Jaak_Kangilaski_Kunstipiiride_muutumine_20_sajandil.mp3
http://heli.er.ee/helid/oy/OY2006_David_Vseviov_Ajalugu_kui_nauding.mp3

Lisaks on mul sügise hakul valmimas kaks maali ja samuti on küpsemas mõned tekstiilialased mõtted. Ma loodan, et sel aastal kogenuma õpetajana suudan ma veidi ka loominguga tegeleda. 

Õnnetus

Juhtus nii, et blogist läksid kõik pildid automaatselt google+ konto albumisse, aga sinna ma neid ei tahtnud. Ma kustutasin sealt selle albumi ära ja siis selgus, et kustusid ka pildid blogist. Uurisin ja avastasin, et selline õnnetus oli juhtunud paljudega ja google'i meeskonnal on kahju, kuid pilte taastada ei saa.
Seetõttu kustutasin oma blogist kõik postitused, sest ilma piltideta polnud neil enam erilist mõtet.

...

Eks ma alustan siis oma blogiga täiesti uuesti ja algusest. Kõik EKA-aastad on paraku pühitud.